Kuidas akrojooga avab sotsiaalselt?

Kasvasin üles maal, kus teisi lapsi läheduses ei olnud. Elasime metsa sees – mina, mu ema ja vanaema. Kui ma kooli läksin, siis teised lapsed ütlesid tihti, et ma olen kuidagi teistsugune – omas mullis. Ise ma ei tundnud, et midagi valesti oleks.

Mul olid sõbrad, ma suhtlesin ja pigem olin isegi populaarne. Sõitsin ka lumelauaga ja saavutasin meistritiitleid ning sain tunnustust isegi kooli poolt.

Pärast keskkooli läksin uude kooli ja kuidagi jäi sõpruskonda vähemaks – igaüks läks oma teed. Lumelauasõpru jäi ka vähemaks. Hakkasin märkama, et olen sotsiaalselt kinnisem. Mulle ei meeldinud smalltalk. Kui vanematel olid külalised ja istusime ühise söögilaua taga, hoidsin pigem eemale.

Mingil hetkel tundsin, et minuga on justkui midagi valesti. Mul oli raske uusi tutvusi luua ja hakkasin tundma üksindust. Mitte koguaeg, aga piisavalt tihti, et see häiris. Uute inimestega suhelda oli keeruline – eriti, kui nad olid võõrad. Tekkis igavus ja tüdimus.

Läksin ülikooli lootuses leida aktiivset seltsielu – ja see õnnestuski. Veetsime koos aega koolikaaslastega, aga ikkagi jäi mingi rahulolematus sisse. See oli kõik kuidagi pinnapealne, ei jõudnud sügavamale. Jätsin kooli pooleli ja olin taas samas kohas – veidi üksik, ebakindel ja habras.

Ühel päeval helistas mulle üks sõber ja kutsus mind filmima üht kummalist asja – akrojoogat. Kuna mul oli huvi filmimise vastu, olin nõus. Filmimise käigus proovisin ise ka. Algul tundus see mulle igav ja lääge – võrreldes lumelaua trikkidega. Aga üks osaleja kutsus mind Tartusse trenni tegema. Kuna mul polnud paremat teha, läksingi.

Ma olin kohmakas. Mind häiris, et teised oskasid paremini. Aga ma märkasin midagi ootamatut – akrojooga abil oli uskumatult lihtne inimestega suhelda. Tundsin end enesekindlalt. Nalja sai nabani ja võisin suhelda ükskõik kellega. Lootsin, et trenni tuleb mõni lahe tüdruk – ja tihti tuligi.

Nüüd õpetan akrojoogat ka teistele ja näen sama efekti väga tihti – inimesed avanevad, hakkavad vabalt suhtlema, naeravad ja teevad nalja. Kui enne trenni istutakse vaikselt ja ollakse kohmakad, siis trenni ajal kogu grupp muutub. Ruumi tekib elu ja rõõm.

Miks see juhtub? Ma ei tea täpselt. Võib-olla seepärast, et keha ja meel on samal ajal aktiivsed. Midagi justkui avaneb, vabaneb. Vahel nii tugevalt, et öösel on raske magama jääda – adrenaliin ka mängus.

Akrojooga aitab mul tunda end inimesena. Kui sa tunned end sotsiaalselt kinnisena, ärevana, kohmakana – siis proovi akrojoogat. See aitab enesekindlust kasvatada.

Kui ma käin jõusaalis, ei teki seda efekti. Olen seal vaikne ja hoian omaette. Aga akrojooga trennis olen justkui teine inimene – vaba, suhtlev ja naeran kõht kõveras.